Lääne – Euroopa koduaedades ja haljastuses on väga levinud õitsvad roosivaibad – pinnakatteroosid. Neid saab imetleda isegi bensiinijaamades ja tänaval kivikastides. Suur õievärvi ja kasvuomaduste valik annab haljastajale avarad võimalused luua huvitavaid kompositsioone. Roosivaibad on mullastiku, õhusaaste, tuule ja külma suhtes võrdlemisi vähenõudlikud. Viimastel aastatel on roosivaibad levima hakanud ka karmima kliimaga Skandinaavias.

Põhimõtteliselt ei ole pinnakatteroosid sugugi uudis: paljud roosiliigid, näiteks Rosa wichuraiana, kasvavad 1…3 m pikkusi lamanduvaid või (mägedes) rippuvaid võrseid. Paljud väänroosid on sisuliselt paelaga võrele kinnitatud pinnakatteroosid.

Pinnakatterooside aretus sai hoo sisse 70. aastate lõpul ja kestab tänaseni. Kasvutüübi järgi jagatakse nad kaheks: madalad roomavad ja väätivaid poognaid moodustavad. Need jagatakse omakorda nõrga- ja tugevakasvulisteks. Haljastuses tähendab see reeglit : 1 m² kohta istutatakse neli kuni viis nõrgakasvulist ja kaks tugevakasvulist istikut.

Algul levisid vähe täidetud ja lihtõitega sordid, mille ilu ei kao ka tugevate vihmade ajal (heleroosad ‘Max Graf’ ja ‘Fleurette’). Nüüdseks on aretatud palju täidisõielisi, suhteliselt suurte õitega sorte (‘Mirato’, ‘Rody’jt.). Pinnakatteroosid on enamasti isepuhastuvad, see tähendab, et pärast õitsemist ei ole vaja õisi peoga maha kiskuda. Need ei jää põõsale inetult tohletama, sest pärast õitsemist vabastab too ennast vanadest õitest ise.

Roosivaip sobib suurepäraselt murusse, suuremasse konteinerisse terrassil, peenra, tee või müüri äärde, isegi rõdukasti (sinna pange ainult nõrgakasvulisi). Kuigi pinnakatteroosid lämmatavad oma tugeva lehestikuga umbrohtu, tungib osa rohust siiski roosivaibast läbi. Sellest hädast saate üle, kui tõstate võrsed üles ja katate nende aluse musta kilega või plastist murujäljendajaga.

Kui kasvatate roose terrassil konteineris, peaks selles olema 10…20 liitrit kasvumulda ühe istiku kohta. –talvel hoidke kasvunõusid ühtlaselt nullilähedase temperatuuriga ruumis.

Kuigi pinnakatteroosid on vähenõudlikud, on vaja teada õigeid hooldusvõtteid. Noorel istikul laske vabalt kasvada ja õitseda sügiseni. Mingit kärpimist peale varisenud õisikute äralõikamise ei ole vaja. Septembri lõpul näpistage veidi lihavate noorte võrsete otsi, et kasv seiskuks ja võrse kiiremini puituks.

Lähtuge teadmisest: mida rohkem üheaastaseid võrseid tervetena kevadeni hoida, seda varem ja rikkalikumalt taim õitseb. Alates teisest-kolmandast kasvuaastast kõrvaldage kõik kolmeaastased ja nigelamad kaheaastased võrsed. Vanad võrsed lõigake maha mullapinnani, et vältida tüügaste tekkimist. Lõikamine tõstab roosipõõsa elujõudu, pärast seda kasvab rohkem noori võrseid ja põõsas õitseb rikkalikumalt.

Talvitudes taluvad pinnakatteroosid kuiva varjatud katte all 15…20 kraadi külma. Eesti oludes on parim otstest ventileeritav kuiv kate. Selleks sobib mistahes läbipaistmatu materjal, mis ei riku koduaia või haljasala väljanägemist. Enne selle panemist soovitan juurekaelad katta 10…25 cm kõrguseni freesturbaga.

Dekoratiivsed, vastupidavad ja lihtsalt hooldatavad pinnakatteroosid võidavad lähiaastatel ilmselt sama suure poolehoiu kui väänroosid. Meie koduaedades on edukalt kasvatatud selliseid sorte:’Fleurette’ – tumeroosa valge silmaga õis, eriti vastupidav, kähar-laiuv; ‘The Fairy’ – roosa täidisõis, nõrga kähara kasvuga, sobib rõdukasti; ‘Immensee’ – pärlmutterroosa, roomav, tugeva kasvuga, ‘Swany’ – lumivalge täidisõis, poognaid moodustav, tugeva kasvuga; ‘Palmgarten Frankfurt’ – violettroosa õis, poognaid moodustav, tugeva kasvuga.